Päev 3: Vila Franco de Xira-Valeda

Hetkel suudan ainult statistika kirja panna
Statistika: 48 000 sammu, 36 km, 38° pealelõunal. Kaotatud hea alumiiniumist vee pudel ja ca 0.5 l punast veini

Päev 2: Alpriate-Vila Franca de Xira

  

Eelmisel õhtul oli meid albergis öömajal lõpuks 4 hinge. Kes need teised rändurid olid ei jõudnud välja selgitada.   2. päeva teekonda alustasime päiksetõusul, et enne kuuma võimalikult suur osa oma suhteliselt lühikesest päevast ära kõndida. Esimesed kilomeetrid olid mööda põllu ääri. Edasi peale lühikest asulatee juppi liikus tee uuesti võssa, kus oli hommikul peidus suurem hulk tervisesportlasi. Kuna start oli pühapühap hommikul vara, siis üheski kohas veel meile süüa ei nõustutud andma. Tegime esimese pausi peale 2 tundi kõmpimist ja võsast väljumist. Hommikusöök koosnes eelmise päeva õhtusöögist üle jäänud saiapätsist, tuunikala konservist, oliividest ja apelsiinist, mille olime kotti varunud. Edasi võis alata tee läbi mitte eriti atraktiivsete tööstuslinnakute ja tühermaa. Keskpäevaks jõudsime Alhandra'sse, kust sai erinevaid vedelikke tarbida kehakinnituseks. Viimane lõik oli mööda jõeäärset kergliiklusteed. Eriti mõnus oli jalutada mõne eukalüpti puu alt läbi, mis pakkusid viivuks varju ja mõnusat lõhna.

Blogi sissekannet kirjutan M. M. Martim'i nimelisest kohvikust, mille nurgas me haiseme, sest hostelisse veel ei saanud sisse. Aga selle eest saime päeva Nata kirja.

Päeva statistika: 20 km, 26 000 sammu, 29 kraadi (seda siis sissekande ajal 1 paiku päeval) 

Portuguese way. Päev 1, 22.09.2018

Peale 3 toredat päeva Lissabonis alustasime K'ga teekonda Porto suunas.

Hommik oli palju tõotav, ning 9 paiku hommikul leidsime esimese kollase noole Sé katedraali juurest, mis juhatas meid teele läbi ajaloolise ning künkliku Alfama linnaosa.

Peale paari jalutustundi tegime Expo 1998 aasta maailmanäituse aladel lõuna koos kohustusliku Pastel de Nataga(keedukreemiga täidetud lehttaigna korvike).

Edasi viis peagi tee mööda Tranção võsast jõe äärt meie esimese palveränduri öömaja suunas Alpriate külla. Päike lõõmas, vett kulus rohkem kui plaanitud ja üpris väsinuna ning kuumarabanduse äärel jõudsime kolmveerand neljaks pärast lõunal kohale.

Albergue olime esimesed jõudjad, samas oli selle pidaja erakordselt tõre. Ei tea, mis teda vaevas, aga sellegi poolest seadsime end sisse. Pesime ennast ja riided puhtaks ning suundusime kaua oodatud külmale õllele küla pubisse.

Ja siin siis me oleme, internetiseerume, puhkame jalga ja joome mitte nii head õlut, mis maitseb hetkel nagu jumalate jook.

PS. Päeva statistika :31 000 sammu ja natuke alla 23 km. Väljas praegu 34 kraadi ja 0 tuul

ratas, Meißen, kubb ja veel hipisid

Rattasaaga.

Nagu sai mainitud kunagi ühes postituses, sain ma N'ilt endale lisaks toale kasutada ka ratta. Helesinine, Ida-Saksas valmistatud ca 40-50 aastat vana. Kui ma sellega esimest korda sõitma läksin selgus tõsiasi, et 3 rummusisesest käigust töötab(enamasti) 1, tagajooksul mitu kodarat katki ning esipidureid ei eksisteeri. Peale väikest uurimist ja ilusasti küsimist sain majanaabri P. nõusse aitama rattaremondiga. Koos sai tagajooks enamvähem sirgeks venitatud ning uued kodarad pandud, peaaegu 2 käiku tööle ning esipidurid korda. Elu tundus päris ilus. Läks ainult mõni nädal mööda enne kui suutsin õhtusel linnatiirul rattaga känkrasse sõita nii, et pidin trammi ja lõhkise põlvega koju seiklema, kuna ratas ei olnud enam veeremisvõimeline. Möödus mitu nädalat kuni ilm läks paremaks uuesti ja asendus rattast, mis veel kehvemas(või vähemlat teistmoodi kehvas) seisus kui minu helesinene, sai küllalt. Kuna esijooks oli ikka nii kõver, et seda ei olnud mõtet kuidagi tagasi painutada, siis algas otsing uuele. Ühe ülikooli ühika all tegutseb 2 õhtut nädalas lahti olev ratta remonditöökoda, kust on võimalik soetada vanu juppe ja kasutada sealseid tööriistu. Nii ma ühel kenal teisipäeva õhtul rõõmsalt uue 28 tollise jooksuga, mille soetasin 4 euroga, sealt välja jalutasin. Elu tundus jällegi ilus. Peale 45 minutit vanalt jooksult kummi ja rehvi ära veenmist ja siis uuele jooksule sobitamist selgus tõsiasi, et jooksu telg on liiga jäme, et sobida mu ratta esiharki. Asja kehvem külg oli, et jooksu vahetama minna ei olnud võimalik terve nädal, kuna vahepeal oli püha. Nädala möödudes läksin uuele katsele, seekord võtsin vana jooksu igaks jaoks ka kaasa, et garanteerida, et saan see kord sobiva. Peale väikset sobramist leidsingi sobiva jooksu, millele sai kiirelt abivalmis noormehe abiga vanad kummid peale pandud. Võimalik, et ka liiga kiirelt, sest noormehel õnnestus suure hurraaga kumm katki torgata. Peale kummi lappimist ning täispumpamist jätsin oma vana jooksuga hüvasti ning sammusin  bussipeatusesse, suures lootuses, et nüüd vast asi korras. Aga ei, bussipeatusesse jõudes selgus, et lapp vist ei pidanud ikkagi õhku ning kumm töss. Seega tatsasin sinna töökotta tagasi 3. korda. Õnneks peale asenduskummi hankimist sai asi lõpuks korda ja nüüd olen üle nädala saanud sõita.

Suures tuhinas olen teinud ka paar pikemat tiiru nii Dresdenis kui mööda Elbe äärt linnast välja poole. Jõeääres kulgeb pikalt väga mõnus rattatee, mida kohalikud tublisti kasutavad.
Kui mööda jõeäärt alla voolu sõita, siis jõuab ca 27 km pärast väikesesse linna Meißen. Õigupoolest ei olnud mul mingit plaani sinna sõita möödnud nädalal, aga ilm oli ilus ning rattatee nii mõnus. Kui sildid näitasid, et ainult 8 km jäänud, siis tundus mõistlik juba sinna välja sõita ja väike lõuna teha ning näiteks rongiga tagasi tulla, kuna sujuvalt oli ka korralik päikese põletus kätele hangitud. Peale kurva koera kujuga einestamist selgus tõsiasi, et rongi oleks pidanud ootama natuke üle poole tunni. See variant ei imponeerinud kuidagi ning nii uhasin ikka kogu tee ka tagasi. Käed küll pärast surisesid, aga koju jõudsin vaid ca 15 minutit hiljem kui oleks rongi ootama jäänud.

Tüki Ameerikat võib leida ootamatult ka Elbe äärest

Tee Meissenisse

Lõuna Meissenis

Paar kaadrit leiad veel siit, mis kaamera ette jäänud rattaga sõites. Osad korduvad, osad Dresdenist. (Eriti uudishimulike jaoks ka pildi asukoht märgistatud lisainfos)

Veel märkmeid liitvabariigist
Ilusate ilmadega koguneb pool Dresdenit Elbe madalatele kallastele. Seal grilitakse, mängitakse murumänge ja nii sama lebotatakse. Üheks populaarseks murumänguks on Kubb, mida kutsutakse siin ka viikingi maleks. Mäng on 2 meeskonna vahel, kus kordamööda tuleb umbes 5 meetri kaugusel asuvaid puuklotse pikali visata puupulkadega. Reegleid on natuke veel, aga tegemist ei ole raketiteadusega, seega igati sobilik seltskondlik tegevus vahelduseks.

Laupäeval sai ka korraks väisatud Klingenthali, mis on väike küla Tšehhi piiril. Jällegi oli seal väiksemat sorti hipipidu. Suur hulk majanaabreid ja tutavaid olid kohal, kuid ise see kord ei jäänud pikemaks. Peale paart tundi ja M'i bändi kuulamist sai tagasi tuldud.

Klingenthal

Volberg ja Saksoonia Šveits

Kuigi kolmandik maid juba läbi, siis mõtlesin siiski paar rida kirja panna selle vastuvõtmisest. Walburgisnacht sai peetud majanaabri kutsel Dresdenist kagusse jäävas väikeses külas. Vanasse farmi on ennast sisse seadnud hipikommuun, mis üritust organiseeris. Korraldatud oli väiksemat sorti festival, kust ei puudunud kodukootud karusell, klounid, teater, valgusinstalatsioonid, purjus kostümeeritud koor, teised muusikud ja igasugused muud karvased ning sulelised. Üritus oli igati muhe ja hipisi, kunstnikuhingega inimesi ning muid tegelasi jagus igasugusele maitsele. Kuigi algselt plaan oli jääda reedeni, siis otsustasin põgeneda peale läbimärjaks saamist 1. mail tagasi Dresdenisse. Kahjuks sellega jäin ka majanaabr M. bändi peaesinemisest ilma, aga ehk õnnestub neid veel näha (kusagil fotodel pimeduses võimlevate neidudega võib neid avatseremoonial silmata).

Eile sai pisike jalutuskäik tehtud Saksoonia Šveitsi rahvuspargis, mis asub vastu Tšehhit. Sõit sinna on Dresdenist parajalt lühike, alla tunni. Turnisime seal ühe tipu otsa, nautisime vaadet, sõime ühe võiku ja tulime kiiresti alla, kuna vahepeal olid vihmapilved meie peakohale tekkinud. Märjaks ei saanud ja isu tagasi minna on igatähes. Järgmiseks korraks oleks tarvis mingid normaalsed jalanõud ainult hankida, sest õhukese tallaga ketsides on tõesti iga kivi ja puujuurt tunda ning neid seal jagub.(Pildil nähtavaid astmeid jagus vaid tippu)

Praha

Lihavõtte nädalavahetusel sai Prahas käidud. Dresdenist on sinna kerge saada, 2 tundi bussisõitu ja kohal. Tee on natuke künklik rohkete (hetkel) õitsevate rapsipõldudega.
Peamiseks motivatsiooniks reis ette võtta oli näha sõbrannat, keda viimati nägin USAs meie vahetusaasta lõpus. Käisime samas külakoolis põhja Californias 8 aastat tagasi. Kuna ta on põline Praha elanik, siis oli ta ka suurepärane giid ja nii me kondasime 2 päeva mööda linna nii, et tallad tulitasid. Esmaspäeval, mis on neil erinevalt reedest püha, oli ilm natuke kehvem päeval ning käisin Tim Burtoni näitusel. Tegemist oli siis tema erinevate filmikavandite ning -nukkude, realiseerimata projektide ja kunstikooli jooniste näitusega. Kahjuks magusamatest paladest ei õnnestunud pilti teha, sest näitust valvati väga hoolsalt kurjade kaamerate eest(mis ei tähendanud, et paremate kaameratega varustatud telefonitega inimestel ei oleks õnnestunud hiilida mõned pildid).
Linn vaatamata oma turisti hordidele jättis mõnusa mulje. Hinnad pole kõrgustesse põrutanud, kuna eurot pole kasutusele võetud. Kesklinna pubis sai kannu head tšehhi õlut ca 1,5 euroga ja kui mitte turisti lõksu jalutada, siis ka toit on odavam kui enamustes Tallinna söögikohtades.
Igatähes jäin ma igati rahule oma käiguga ja otsin põhjust/võimalust veel sinna tagasi minna enne kui Prahas käimine pikemaks reisiks kujuneb.

Minu Dresden vol 2

Vaikselt on möödumas mu esimene kuu Saksamaal. Üritan siis väikese kokkuvõtte teha.
Siiani võiks eluoluga üpris rahul olla. Kool küll on olnud natuke pettumus, aga loodan, et alguse asi. Tunde jäi semestri algusnädalatel palju ära ja kogu koolikorraldus paneb tõsiselt kahtlema nö saksa täpsuses. Samas on lootust, et asjad lähevad paremaks ja ained sisukamaks. Kursuse tagataust on äärmisel kirju nii seniste õpingute kui kultuuri poolest. Enamus tudengeid pärinevad lähemalt ja kaugemalt Aasiast, Aafrikast ja mõned üksikud ka Euroopast.

Treeningute poolest ei õnnestunud küll mul saada ei ronimisse ega vibulaskmisesse(ülikooli 37 tuhat tudengit rabavad kohad ära kosmilise kiirusega), aga siiski sain ma koha vähemalt frisbeesse. Mängime punase killustikuga kaetud staadionil, mis on palju lubav mõnusate marrastuste osas.
Liigutamise ja linna avastamise mõttes olen üritanud ka rattaga tiirutamas käia õhtuti, aga viimase aja kehva ilma tõttu pole palju seda jõudnud. Eelmine nädal ühel kuivemal õhtul patseerima minnes suutsin ma kõnniteele pöörates esirattaga trammirööpasse ka kenasti kinni jääda ning ratta esijooksu päris kaheksasse kukkuda. Püksid ja tagi said natuke lõhki käristatud, aga peale paari augu põlves ja mõne sinika ei ole endal suuremat viga õnneks. Ratas sai just nädal enne majanaabri abiga natuke üles putitatud, eks tuleb nüüd uuesti asjaga tegeleda.

Üks pilt ka lõpetuseks.