Siiani võiks eluoluga üpris rahul olla. Kool küll on olnud natuke pettumus, aga loodan, et alguse asi. Tunde jäi semestri algusnädalatel palju ära ja kogu koolikorraldus paneb tõsiselt kahtlema nö saksa täpsuses. Samas on lootust, et asjad lähevad paremaks ja ained sisukamaks. Kursuse tagataust on äärmisel kirju nii seniste õpingute kui kultuuri poolest. Enamus tudengeid pärinevad lähemalt ja kaugemalt Aasiast, Aafrikast ja mõned üksikud ka Euroopast.
Treeningute poolest ei õnnestunud küll mul saada ei ronimisse ega vibulaskmisesse(ülikooli 37 tuhat tudengit rabavad kohad ära kosmilise kiirusega), aga siiski sain ma koha vähemalt frisbeesse. Mängime punase killustikuga kaetud staadionil, mis on palju lubav mõnusate marrastuste osas.
Liigutamise ja linna avastamise mõttes olen üritanud ka rattaga tiirutamas käia õhtuti, aga viimase aja kehva ilma tõttu pole palju seda jõudnud. Eelmine nädal ühel kuivemal õhtul patseerima minnes suutsin ma kõnniteele pöörates esirattaga trammirööpasse ka kenasti kinni jääda ning ratta esijooksu päris kaheksasse kukkuda. Püksid ja tagi said natuke lõhki käristatud, aga peale paari augu põlves ja mõne sinika ei ole endal suuremat viga õnneks. Ratas sai just nädal enne majanaabri abiga natuke üles putitatud, eks tuleb nüüd uuesti asjaga tegeleda.
Üks pilt ka lõpetuseks.
No comments:
Post a Comment