Päev 10: Coimbra - Mealhada

Meiega otsustas kõndida samas hostelis peatunud iirlane C, kellega esimest korda tutvusime Alvaiázeres. Hommikusöök oli üle keskmise ja vaade terrassilt super, mis venitas meie lahkumise küllaltki hiliseks. Lisaks tuiasime natuke vanalinnas ja kulutasime erineva olme peale aega, et olime alles päriselt teel peale 10 hommikul. Kuigi olin mõlemad põlved hommikul korralikult kinni teipinud, hakkasid nad koos seljakoti raskusega peagi tunda andma. Tee oli enamasti küllaltki igav, läbi asulate. Väike jupp maanteed, mõned km liivase teega metsa ning uuesti asulad. Põlveduetile hakkas ilmet juurde andma vasak puus, mis pani mind mõistma, et järsku pole mõtet ikkagi edasi sama moodi kooberdada. Otsustasin enda jaoks camino kõndimisele joone alla tõmmata.

Õhtul albergis kohtusime tuttava poolaka ja ühe pika sakslasega, kelle käimiskiirusest olime legende kuulnud kaasteelistelt. Ka tore šoti paar, kellega viimaseid päevi samades etappides kõndinud olid seal. Nende puhul tuleks välja tuua, et nad mõlemad tähistavad oma 70. juubelit caminol mõne nädala pärast, tassivad ise koguaeg oma kotte ning teevad suht püsivalt 30km pikkuseid etappe.

Statistika : 22km

Päev 9: Rabaçal - Coimbra

See kord proovisime varakult teele saada. 6 paiku üles, võiku sisse pressitud, põlv rulli teipi mähitud ning ca 7 teele asutud. Esimesed paartundi viis tee läbi oliivi istanduste ja eukalüpti metsade. Kohati oli rada üpris keeruline ja natuke tuli turnida küngaste ja jämeda kruusa peal. Tegime väikese peatuse vanimate roomaajast pärit varemete juures Conimbrigas ning jätkasime teekonda, mis oli läbi külade ja asulate kuni Coimbrani välja. Viimased 5 km olid eriti põlve vaenulikud, sest laskusid kuni jõeni, mille kallastel ilusa vana linnaosaga kunagine pealinn paikneb. Korduvalt kaalusin ennast keraks tõmmata ja alla lihtsalt veereda, sest põlved ja jalad olid väga hellaks käidud.
Ööbisime väga kenas hostelis vanalinna poolel jõge mäe otsas. Kogemata õnnestus ka fado ära kuulata kui jõime hosteli lähedal tavernas veini ja noorte fado ansambel otsustas peale oma õhtusööki natuke edasi tinistada ja nendega liitus juhtumisi sinna sattunud kohalik fado legend.

Statistika : 31km matkamist, sammulugeja endiselt alahindab keppidega maastikul kõndimist ja arvas, et ainult 43 300 sammu ja mõni km vähem tuli.

Päev 8: Alvaiázere - Rabaçal

Hommikul alberguest välja longates selgus, et eilne künklik maastik oli oma töö siiski põlvega ära teinud ning mõne saja meetriga sai selgeks, et kõndimisest asja ei saa. Vahepeal oli üleöö sügis saabunud ja suutsin omajagu külmetada albergi trepil oodates omanikku, lootuses saada oma kotiga koos küüti.
Carlos oli abivalmis nagu portugallased ikka ja tegi ka peatuse apteegis. Seal juures sai nii mõndagi huvitavat teada kohalikust elust ja olust. Teel Rabaçali oli veel peatus sõbra kohvikus, kes peagi albergue avab, juttu kohalikust demograafia ja kinnisvara olust, viinamarjade korjamisest ning metslindudest, keda söötmas käib.
Ülejäänud päev möödus tukastades ja valmistudes uuesti käima hakkamiseks. Õhtul sõime väikese peregrino seltskonnaga õhtust ja hakkas tekkima arusaam, mis asi on Camino perekond.