Nagu sai mainitud kunagi ühes postituses, sain ma N'ilt endale lisaks toale kasutada ka ratta. Helesinine, Ida-Saksas valmistatud ca 40-50 aastat vana. Kui ma sellega esimest korda sõitma läksin selgus tõsiasi, et 3 rummusisesest käigust töötab(enamasti) 1, tagajooksul mitu kodarat katki ning esipidureid ei eksisteeri. Peale väikest uurimist ja ilusasti küsimist sain majanaabri P. nõusse aitama rattaremondiga. Koos sai tagajooks enamvähem sirgeks venitatud ning uued kodarad pandud, peaaegu 2 käiku tööle ning esipidurid korda. Elu tundus päris ilus. Läks ainult mõni nädal mööda enne kui suutsin õhtusel linnatiirul rattaga känkrasse sõita nii, et pidin trammi ja lõhkise põlvega koju seiklema, kuna ratas ei olnud enam veeremisvõimeline. Möödus mitu nädalat kuni ilm läks paremaks uuesti ja asendus rattast, mis veel kehvemas(või vähemlat teistmoodi kehvas) seisus kui minu helesinene, sai küllalt. Kuna esijooks oli ikka nii kõver, et seda ei olnud mõtet kuidagi tagasi painutada, siis algas otsing uuele. Ühe ülikooli ühika all tegutseb 2 õhtut nädalas lahti olev ratta remonditöökoda, kust on võimalik soetada vanu juppe ja kasutada sealseid tööriistu. Nii ma ühel kenal teisipäeva õhtul rõõmsalt uue 28 tollise jooksuga, mille soetasin 4 euroga, sealt välja jalutasin. Elu tundus jällegi ilus. Peale 45 minutit vanalt jooksult kummi ja rehvi ära veenmist ja siis uuele jooksule sobitamist selgus tõsiasi, et jooksu telg on liiga jäme, et sobida mu ratta esiharki. Asja kehvem külg oli, et jooksu vahetama minna ei olnud võimalik terve nädal, kuna vahepeal oli püha. Nädala möödudes läksin uuele katsele, seekord võtsin vana jooksu igaks jaoks ka kaasa, et garanteerida, et saan see kord sobiva. Peale väikset sobramist leidsingi sobiva jooksu, millele sai kiirelt abivalmis noormehe abiga vanad kummid peale pandud. Võimalik, et ka liiga kiirelt, sest noormehel õnnestus suure hurraaga kumm katki torgata. Peale kummi lappimist ning täispumpamist jätsin oma vana jooksuga hüvasti ning sammusin bussipeatusesse, suures lootuses, et nüüd vast asi korras. Aga ei, bussipeatusesse jõudes selgus, et lapp vist ei pidanud ikkagi õhku ning kumm töss. Seega tatsasin sinna töökotta tagasi 3. korda. Õnneks peale asenduskummi hankimist sai asi lõpuks korda ja nüüd olen üle nädala saanud sõita.
Suures tuhinas olen teinud ka paar pikemat tiiru nii Dresdenis kui mööda Elbe äärt linnast välja poole. Jõeääres kulgeb pikalt väga mõnus rattatee, mida kohalikud tublisti kasutavad.
Kui mööda jõeäärt alla voolu sõita, siis jõuab ca 27 km pärast väikesesse linna Meißen. Õigupoolest ei olnud mul mingit plaani sinna sõita möödnud nädalal, aga ilm oli ilus ning rattatee nii mõnus. Kui sildid näitasid, et ainult 8 km jäänud, siis tundus mõistlik juba sinna välja sõita ja väike lõuna teha ning näiteks rongiga tagasi tulla, kuna sujuvalt oli ka korralik päikese põletus kätele hangitud. Peale kurva koera kujuga einestamist selgus tõsiasi, et rongi oleks pidanud ootama natuke üle poole tunni. See variant ei imponeerinud kuidagi ning nii uhasin ikka kogu tee ka tagasi. Käed küll pärast surisesid, aga koju jõudsin vaid ca 15 minutit hiljem kui oleks rongi ootama jäänud.
 |
| Tüki Ameerikat võib leida ootamatult ka Elbe äärest |
 |
| Tee Meissenisse |
 |
| Lõuna Meissenis |
Veel märkmeid liitvabariigist
Ilusate ilmadega koguneb pool Dresdenit Elbe madalatele kallastele. Seal grilitakse, mängitakse murumänge ja nii sama lebotatakse. Üheks populaarseks murumänguks on Kubb, mida kutsutakse siin ka viikingi maleks. Mäng on 2 meeskonna vahel, kus kordamööda tuleb umbes 5 meetri kaugusel asuvaid puuklotse pikali visata puupulkadega. Reegleid on natuke veel, aga tegemist ei ole raketiteadusega, seega igati sobilik seltskondlik tegevus vahelduseks.
Laupäeval sai ka korraks väisatud Klingenthali, mis on väike küla Tšehhi piiril. Jällegi oli seal väiksemat sorti hipipidu. Suur hulk majanaabreid ja tutavaid olid kohal, kuid ise see kord ei jäänud pikemaks. Peale paart tundi ja M'i bändi kuulamist sai tagasi tuldud.
 |
| Klingenthal |
