Lugedes Epp Petrone "Minu Ameerika" raamatuid tekkis mul endale küsimus, et miks mina ei kirjuta oma igapäevaelust tihedamini blogisse. Nii paljudes ta sissekannetes on ka mulle tuttavaid hetki, emotsioone, mõtteteri ja tõdemusi. Peale lühikest mõttepausi on mu põhjused/põhjendused järgmised:
- puuduv kirjanikuanne
-oskamatus imestada võõraste nähtuste ja olukordade üle või siis teisalt olen lihtsalt tuim tükk(või liialt tolerantne?)
-suutmatus leida midagi märkimisväärset oma igapäevastes tegemistes ja sellest kirjutada nii, et tunduks, et mul oleks millegist rääkida.
Olmeelust nii palju, et minuni tuli üks teatriprojekt, mis peaks valmima märtsi keskpaigaks. Tegu kohalike teatrihuviliste üllitistest kokku pandud lavatükiga, milles pakuti ka mulle ühte väikest monoloogi, mille rõõmuga vastu võtsin. Võimalik, et ka ühes teises etüüdis on mul osa.
PS. olen märganud, et mitmed blogikirjutajad on üpris sõnaahtraks jäänud uue aastaga, mis toimub?
